Sissejuhatuseks

Agu Sihvka kombel ausalt ära rääkides, nagu oli, pean kõiksepealt alustama sellest, et minu investeerimishuvi on vaikselt-vaikselt minus idanenud juba mitu aastat. Eks see aeg, mis igalühel selle huvi teostamiseks kulub, on erinev. Olen mitu korda hoogu võtnud, siis on see kuidagi ununenud, küll on kärss kärnas ja küll on maa külm. Eks ta nii olegi, igaüks liigub omas tempos.

Mina olen nüüd jõudnud sinna, kus olen avanud Bondoras konto. Tulevikku sihtides avasin ka LHV-s konto, et see teeniks ainult minu investeerimishuvide eesmärki. Millal seal midagi toimuma hakkab, sõltub muidugi minust enesest, minu vähestest rahalistest vahenditest ja motivatsioonist. Kahjuks on nii (vähemalt minu puhul küll), et mida rohkem ma igasuguseid investeerimisalaseid kirjutisi loen, seda enam saab mulle selgeks, et kohe mitte midagi aru ei saa. Selle asemel, et taevas selgineks ja kõrvalseisja võiks minu “ahhaa!” hüüdeid kuulda, koguneb taevas rohkem pilve. Kirjutan selle tuima kalanäoga kogemuste puudumise arvele, sest “kuidagmoodi seda ju tehakse”.

Millised on siis minu ootused, mille pärast otsustasin siplema hakata? Hakatuseks võiks mul olla sellise suurusega passiivne sissetulek, mis kataks minu igapäevased elutsemiseks vajalikud arved.  Järgmiseks eesmärgiks võiks olla Eesti minimaalne palk, mis praegu on 430 €. Esialgu vaheetappidest vast ehk aitab, kui need on saavutatud, siis võib edasi mõelda. Loomulikult on see kõikse-kõikse suurem eesmärk ikkagi täieliku rahalise vabaduse saavutamine. Mul pole õrna aimugi, kui kaua see aega võtab. Aga lohutan end mõttega, et iga suur retk on alguse saanud esimesest sammust.

Investeerimiskonto

Investeerimiskonto mõiste on vist paljudele investoritele üsna tuttav, mulle aga mitte nii palju, kui võiks. Sellest lähtuvalt (ja otse loomulikult ka sellest, et eelmise aasta sügisest sai hakatud aktsiatega jahmerdama) peaksin nüüd maksuametis ära mainima, et mul taoline konto on ja ma seda ka kasutan. Maksu-ja tolliameti kodulehel on olemas ka spetsiaalne juhend, mis peaks aitama investoril aru saada, mis imeloom see investeerimiskonto siis on.

Lühidalt, nagu mina olen asjast aru saanud, on investerimiskonto selline konto, mis võimaldab edasi lükata finatsvara kasutamisel saadud tulu maksustamist. Ehk siis mulle antakse võimalus saadud tulu uuesti investeerida, maksmata selle pealt tulumaksu. Loomulikult ei tähenda see seda, et tulumaksu üldse tasuma ei pea. Tulumaksu maksmise kohustus tekib siis, kui  investeerimiskontolt on rohkem välja võetud, kui sinna sisse on pandud, ehk teisisõnu: ostsin 100 euro eest ja müüsin hiljem 110  euro eest ning tahan kogu raha välja võtta. Sellest tehingust tahab riik saada 20% tulumaksu summalt 10 eurot. Seetõttu tulebki konto maksuametis deklareerida.

Huvitav on asja juures see, et ühisrahastusega teenitud intressid investeerimiskonto süsteemi millegipärast ei kuulu. Investeerimiskonto süsteemiga võib tulumaksukohustust edasi lükata vaid finatsvaraga seotud tulusid, Tulumaksuseaduse § 17¹ aga ühislaenu intresse finantsvaraks ei loe. Järelikult pean siis igal aastal oma ühisrahastusega teenitud raha deklareerima ja nendelt ka iga-aastaselt tulumaksu maksma. Huvitav, miks see nii on?

Kuidas käib siis maksuametis investeerimiskonto deklareerimine? Asi osutus tegelikult lihtsamaks, kui ma kartsin. LHV internetipangas on võimalus investeerimiskonto aruande tekitamiseks. Mugavalt on juurde lisatud ka nupp, mis saadab tulemuse EMTA-sse. Kui avasin EMTA-s enda lehe, siis oli sinna maagiliselt juba ilmunud info, et kasutan investeerimiskontot. Sellega siis sedasi.

Üks halb asi asja juures ka. Nimelt on miskipärast üks minu väärtpaberitehing läinud investeerimiskonto süsteemist “mööda” ja maksuamet arvab, et olen müünud portsu väärtpabereid ja tahab nüüd maksu saada. Mina aga pole investeerimiskontolt midagi välja kandnud… Pöördusin murega kohe ka maksuametisse (tulude deklareerimise aeg ju!) ja peale mitmeid luhtunud katseid sain ka elusa inimese telefonitoru otsa. Seletasin oma mure ära ning lubati järgmisel päeval tagasi helistada. Möödas juba mitu päeva, kõnet ei kuskilt… Saan ka aru muidugi- kiired ajad. Ootame veel veidi.

 

Jaanuari kokkuvõte

Tere. Veebruarikuu on märkamatult alanud ning aeg on teha jaanuarikuu kokkuvõtteid. Üldjoontes on kõik läinud hästi. Lainetused aktsiaturul on aga teinud mind natuke ettevaatlikuks.

Aktsiaportfell vaikselt kasvab. Nagu oma eelmises postituses juba rääkisin, soetasin ma jaanuaris Baltika aktsiaid, mis tagantjärele mõeldes ei olnud vist tegelikult kõige parem mõte. Arvasin, et põhi on käes, kuid ometi leidis Baltika kuskilt jõudu, et veelgi langeda. Tõsi, langus ei ole suur, kuid siiski. Minu suureks rõõmuks tõusis PRFoodsi aktsia pea neljandiku võrra, tõusu tegid ka Kaubamaja ja Leedu Telia. Šiauliu loksub järjepidevalt, kord üles, kord alla, niiet selle pakiga erilist edu ei ole olnud. Etteruttavalt võin öelda, et jõudsin oma PRFoodsi ja Leedu Telia aktsiad selle nädala alguses maha müüa, sest kõik hakkasid rääkima suurest börsilangusest. Tõsi, peale müüki on nii PRFoods kui ka Telia olnud languses, niiet selles suhtes sain müügi ajastada õigele ajale. Nüüd oleks vaja veel langusel silma peal hoida ja üritada madalpunktile pihta saada, et nad uuesti tagasi osta. Mis puutub Tallinna Kaubamaja, siis neid aktsiaid olen otsustanud mitte puutuda.

Ühisrahastusest ka mõne sõnaga. Bondorast otsustasin siiski väljuda. Panin kõik oma laenud müüki, mõned üksikult, mõned pakiga. Eks see on üks pikaldane protsess, aga ehk saan kõik maha müüdud. Mõte Bondorast väljumisest on tegelikult küpsenud juba mõnda aega. Mulle tundub, et nad on viimasel ajal päris palju sahkerdanud hapuks läinud laenudega ja kahjuks ei ole ma aru saanud, mis süsteem selle taga on. Ja kui ma asjast aru ei saa, siis pole see ehk ka õige koht, kuhu raha paigutada. Mintoses olen otsustanud veel jätkata, ehkki raha ma sinna pole enam mitu kuud sisse kandnud.

Üldiselt on ees põnevad ajad. aktsiaturgude langusest võib investor ju ka võita – saab ju odavamalt aktsiapakki suurendada. Iseasi on muidugi, kui kaua langus kestab ja kas õnnestub põhja üles leida. Elame-näeme.

 

Miks inimesed ei investeeri?

Lappasin huvi pärast aktsiaraamatuid, mis Nasdaq Tallina Börsi lehel kõigile vabaks vaatamiseks väljas on. Päris huvitav info. Sain teada, et minu osalus hiljaaegu soetatud ettevõttes Baltika on ligikaudu 0,0025%, osalus Tallinna Kaubamajas ligikaudu 0,0001% ja PRFoodsis 0,0019%. Seoses sellega tabasin end arutlemast küsimuse üle, kas ma tunnen oma lähemast tutvusringkonnast kedagi, kes ka veel aktsiatesse investeerimisega tegeleb. Ja tõtt-öelda ega ikka ei tunne küll. Miks see nii on?

Kas inimestel on selle kohta vähene teadlikkus ja kardetakse oma raha kaotada, puuduvad rahalised vahendid või sellest lihtsalt ei räägita? Isiklikult arvan, et pigem on tegemist eelkõige siiski vähese teadlikkusega. Kogutakse küll raha ja säästetakse, kuid enamjaolt hoitakse seda lihtsalt rahas, mis pangaarvel või madratsi all kodus vaikselt oma väärtust kaotab. Likviidsuse mõttes on see ehk õige, raha saab võtta kasutusele kiiresti ja kohe, aga väärtuse kasvatamise (säilitamise) mõttes mitte nii väga.

Kuidas on lood Teie lähima tutvusringkonnaga?

 

 

 

Sõnad maasikamoosiga

Eesti keele seletav sõnaraamat annab väljendile “sõnu sööma” järgmise vaste:

(oma) sõna ~ sõnu sööma – oma lubadus(t)est, ütlus(t)est taganema; lubatule, öeldule lausa vastupidiselt toimima.

Nimelt oma eelmise aasta viimases postituses kirjutasin, et kui ettevõttesse mitte uskuda, siis on sinna raha paigutada äärmiselt raske, mistõttu aktsiaportfellist mul puuduvad näiteks Baltika osad. Nüüd hakkan oma sõnadega maiustama, määrin veel moosi ka peale, et libedamini alla läheks. Nimelt ostsin ma mõni päev tagasi Baltikat.

Kuna ma käesolevat ettevõtet väga peensusteni siiski ei tunne, tegutsesin antud ostu tehes suuresti kõhutunde ajel, pidades silmas asjaolu, et Baltika aktsia on hetkel omadega suhteliselt põhjas. Minus tekkis algaja investori kirg, et äkki on õige aeg osta, sest kukkuda loodetavasti pole enam kuhugi. Seda enam, et kuuldavasti on Baltika avanud oma riideäri ka internetis, mis tegutseb üle maailma ja pakub isegi kohaletoimetamist 44 riiki maailmas. Üldiselt tundub mulle, et nende käekäik olnud siiski pigem kehvapoolne. Nende aktsia on olnud pidevas languses alates 2007.aastast, omades vahepeal ka siiski mõningaid üleshüppeid. Isiklikult loodangi, et õige pea peaks mingisugunegi üleshüpe ikkagi toimuma. Neil on plaanis eelmise aasta IV kvartali tulemused veebruarikuus avaldada, loodetavasti siis selgub tõde: kas tuleb tõus (kasvõi pisikenegi) või siis langus. Dividende loota ei ole erilist mõtet, sest neid ei ole makstud juba väga pikka aega.

Õnneks ma väga ei pabista, sest olgem ausad- kooliraha peab ju ka maksma. Isegi kui loodetud tõusu ei tule, siis olen ma ikkagi võitnud, nimelt uue kogemuse ja tarkuseterakese, mille oma peas investoritarkuste varasalve poetan. Ja küll ta ükskord ikka tõuseb.

Investeeriks, aga…

Olen päris palju lugenud erinevatest internetifoorumitest väga erinevaid nõuandeid investeerimisteemadel. Päris palju on huvilised toonud takistuseks asjaolu, et puuduvad rahalised vahendid, mida investeerida. Tahe justkui on, aga vahendeid napib. Ollaksegi tavaliselt nõutud ja hüva eesmärgi elluviimine jääb pigem katki. Kuidas siis mina jalgratta leiutasin ja asusin pelgalt huvilise rollist tegutseja rolli?

Suurenda sissetulekuid

Üllatus, eks. Tegelikult aga päris asjalik nõuanne, mis päris mitmest nõuandlast on meelde jäänud. Alguses võib selline nõuanne tunduda ehk liiga labasena ja läbileierdatuna, kuid kui natukene asja süveneda, siis on asjal oma võlu. Alati on võimalus teha midagi, mille eest teised on nõus maksma. Olgu see siis mingi teenus, mida pakkuda või hoopis valmistada midagi ilusat või praktilist. Asja iva on aga selles, et see peab sulle meeldima piisavalt palju selleks, et oled nõus omal vaba aga sellele pühendama. Mulle meeldib aeg-ajalt teha puidust erinevaid asju. Omast arust tulevad päris normaalselt välja nutitelefonide hoidmiseks mõeldud alused, millest mõned olen suutnud ka maha müüa. See raha lõpetab loomulikult investeerimiskontol. Teiseks suurendajaks on kujunemas fotode müük fotopankadele. Olen juba ammu fotograafiahuviline ja kogunenud on nii mõnedki tuhanded ülesvõtted. Jõudumööda lisan ka neid fotopanka. Miks mitte lõigata ka sealt natuke profiiti? 🙂 Muidugi on minu selline lisateenistus (veel) suhteliselt tagasihoidlik ja ei oma suurt osakaalu investeerimises, säästmine oma palgatööga teenitud rahast on praegusel hetkel veel põhiliseks investeeringute allikaks. Aga minu jaoks on tähtis see, et vähemalt esimene samm, see kõige raskem, on tehtud.

Vähenda kulutusi

Taaskord üllatus, eksole. Otsustades hakata säästma, on jällegi oht põrkuda vastu seina, kuhu on kirjutatud, et säästa polegi nagu millestki. Aga jällegi pean mainima, et kui asjasse natuke süveneda, siis ei ole see sugugi võimatu. Kui mõistlikult tegutseda, siis on täiesti võimalik vähema kuluga säilitada samasugust elustiili, kui enne kulude vähendamist. Järgi proovitud! Siinkohal ka mõned enda peal läbiproovitud näited. 

Säästmine toidult. Tegelikult on mul selle punkti juures oht näida naeruväärsena nende perede silmis, kellel toidu peale tihtipeale raha pigem puudu tuleb, kui et sealt midagi üldse vähendada saaks. Siinkohal tahan toonitada seda, mida oma majapidamises olen tähele pannud ja kus ise näen kokkuhoiukohti. Näiteks ei tohiks ma mitte mingil juhul minna toidupoodi tühja kõhuga. Garanteerin teile, et kui sedamoodi talitate, kulutate asjatute snäkkide ja toidukraami peale palju rohkem kui peaks. Menüü. Tehke valmis mingisugunegi plaan, mida võiks nädala jooksul suhu pista. Selline plaan aitab pisut distsiplineerida käitumist toidupoes ja korvi ei satu liiga palju ebavajalikku. Varem varusime abikaasaga terve nädala menüüks vajaliku kraami ühekorraga, kuid pean ütlema, et selliselt tegutsemine ei olnud alati parim. Oli oht, et nädala lõpuks on mõned asjad pahaks läinud või lihtsalt varem ära söödud. Leian, et kõige optimaalsem on osta mõned päevad ette. Siis on võimalus ka söögiplaani korrigeerida, kui peaks selline vajadus tekkima. Sööge rohkem värsket, rohelist, krõmpsuvat. Mõistlikkuse piirides võiks kampaaniakaupu ka varuks osta, ka see on minu arvates hea viis toidukulutusi säästa. Olgem ausad- me sööme siiski liiga palju rasvast ja magusat. Janujook on vesi. Eriti hea väikese sidruni või laimiviiluga.

Elamus, olgu selleks siis korter või maja, on alati kulutused, ilma milleta ei saa. Kommunaalkulud, elekter, kodumasinad. Jällegi saan rääkida ainult oma kogemusest. Korteris, kus me perega elame, olen energia kokkuhoiu eesmärgil välja vahetanud kõik säästu, halogeen- ja hõõgpirnid LED-pirnide vastu. Elektriarve kukkus kolinal, olgugi, et pirn ise on natuke kallim kui tavaline. Nõudepesumasin. No milline taeva kingitus! Peale selle, et ta aitab aega kokku hoida, hoiab ta kokku ka kommunaalarvel veerida (ja vesi on meie kandis üsna kallis) ja elektriarvel kilovatt-tundide arvu. Meie nõudekas teenis ennast tagasi umbes 8 kuuga.

Tegelikult võiks loetelu jätkata veel päris pikalt. Auto asemel käia jalgsi või kasutada ühistransporti, mitte käia väljas söömas ja unustada puhkusereisid või kinokülastused. Paraku jääb aga siis ka elu elamata, seetõttu minu käest neid soovitusi ei kuule. Mulle meeldib reisida, autoga sõita ja kinos käia. Enda jaoks olen seadnud eesmärgiks võimalikult otstarbeka raha kasutamise, mis võimaldab mul ka säästa ja investeerida. Mida rohkem endas jaoks asju lahti mõtestad, seda lihtsamalt saad aru kulude vähendamisest ja tulude suurendamisest. Vähemalt minu puhul on see nii. Ja nii lihtne see ongi.

Ilmselt peaksin sellel teemal kunagi veel kirjutama, aga las see jääb edaspidiseks. Head uut aastat kõigile!

 

 

Aasta hakkab läbi saama…

Istun mõnusasti diivanil ja mõtlen möödunud aastale. Mõelda on tegelikult palju – aasta 2017 on minu jaoks kujunenud nii mitmeski mõttes pöördeliseks aastaks, seda nii tööalaselt, pereringis kui ka investeerimise ja jõukuse kasvatamise tasandil. Mintos ja Bondora tiksuvad jätkuvalt omasoodu, kõik vaba raha on alates sügisest läinud ainult aktsiaportfelli toitmiseks.

Kui vaadata liigiti, kui suurtest osadest minu kasvulava tänavu koosnes, siis kõige suurema tüki moodustasidki aktsiad, neid on üle poole kogusest. Teise poole moodustasid ühisrahastus, vaba raha kontol ja lisatööga teenitud osa. Järgnevalt lisan jutu ilustamiseks ka peene diagrammi:

Üldiselt võin öelda, et oma eesmärgile (kunagi esimestes postitustes sai maha hõigatud esialgseteks eesmärkideks saavutada rahavoog, mis kataks igakuised arved) olen ma siiski sammukese lähemale astunud. Põhimõtteliselt räägin telefoniga praegu täiesti ilma tasuta, ühisrahastuse kokku jahvatatud intressid katavad telefoniarve kenasti. Loomulikult ma seda vabadust veel ei kasuta, kõik teenitu läheb uuesti ringlusesse, uuteks laenudeks. Aga no hea mõelda ikkagi.

Aktsiatega jahmerdamine

Sügisel alguse saanud aktsiate kokkuostmine ja selle abil oma püstitatud eesmärgile lähemale saamine on arenenud kenasti. Peab mainima, et see on raskem, kui võiks alguses tunduda. Valik, kuhu ja kui palju oma varanatukest paigutada, sunnib sind palju laiemalt ja sügavamalt antud ettevõtet uurima. Ja muidugi peab usku olema. Kui sa ettevõttesse ei usu, siis on sinna ka väga raske raha paigutada. Arvatavasti ei saa sa öösel magada, sest mõtled, kas oli ikka õige otsus oma raha panna sinna, kuhu sa tal tegelikult tulevikku ei näe. Seetõttu ei ole mul näiteks praegu Baltika aktsiaid (kuigi selle praegune hind on vägagi sobilik ostmiseks). Praegu koosneb minu aktsiapatakas järgmistest ettevõtetest:

Nagu näha, on minu usk PRFoodsi suhteliselt suur- kõvasti üle poole koguarvust on mul justnimelt neid. Ülejäänud piruka moodustavad Leedu sideettevõtja Telia, pank Šiauliu ja Tallinna Kaubamaja. Pisike tükk ka LHVWORLDA fondist.

Kokkuvõtvalt…

…võin öelda, et aasta on olnud suhteliselt tegus. Päris kindlasti võin väita, et investeerimise ja rahaga ümberkäimisega olen tüki maad targem, kui aasta tagasi. Olen lisaks palgale leidnud ka võimalusi lisasissetulekuteks (et see siis omakorda rakendada minu eesmärgi täitumise vankri ette). Sellest, milliseid võimalusi olen leidnud lisasissetulekuteks, kirjutan kindlasti ka tulevikus. Seniks aga head vana aasta lõppu ja meeldivat uue aasta algust. Ärge siis unustage uue aasta lubadusi kirja panemast! 🙂

Annad sõrme, võtab….

Terekest. Õues möllab täiega november. Puud on paljad ja loodus sätib ennast uinakule. Meie aga, inimesed, keerleme edasi, toimetame, teeme tähtsaid asju ja muretseme alalõpmata millegi pärast. Kaldun kahtlustama, et kogu trall käib eelkõige selle pärast, et seda va rahakest oleks ja et selle juurdevool kunagi ei katkeks.

Läks natuke proosaliseks, aga mis teha. Septembris kirjutasin sellest, kuidas oma elu esimese aktsiaostu tegin. Siinkohal oleks paslik viidata postituse pealkira esimesele poolele (“Annad sõrme..”). Pealkirja teise poole võib igaüks ise juurde mõelda, et mida siis sõrme asemel veel võtta võiks. Mina paneks sinna kolme punkti asemele “kogu vaba raha” ja “kogu vaba aja, mis kulub börsiettevõtete uurimiseks”. Nimelt olen aktsiapakki natuke suurendanud, lisanud kaalu PRFoodsi aktsiale ja juurde võtnud Šiauliu panga ja Leedu Telia aktsiaid. Šialiud selle pärast, et selle hind on pidevalt tõusujoones olnud (ehk on ka edaspidi), Teliat selle pärast, et oli odav (äkki tõuseb!). Elame-näeme.

Väike tagasilöök on ka olnud. Nimelt on mu septembris soetatud Tallinna Kaubamaja aktsia tänaseks päris tublisti langenud, oleksin pidanud ostuga mõne nädala veel ootama. Aga tagantjärele võivad kõik targad olla, eksole. Kuna tegu on dividendiaktsiaga, siis ma eriti ei põe selle 5% languse puhul. Kavatsen seda niikuinii hoida.

Mintos ja Bondora keerlevad omasoodu, lisanud ei ole midagi. Vaikselt olen hakanud mõtlema ka Bondorast ja Mintosest väljumise peale, aga kuna ma enda jaoks veel konkreetset põhjust selleks välja ei ole suutnud mõelda, siis lasen nendel veel edasi tiksuda.

 

Tervitus üle pika aja!

Kõigepealt pean alandlikult andestust selle eest, et ei ole päris pikalt siia midagi kirjutanud. Võiks ju ka mõne põhjuse ka ettekäändeks tuua, aga mis sest ikka muutuks.

Millised muutused on siis Rahakasvatajal olnud? Bondora ja Mintos tiksuvad vaikselt, algselt planeeritud igakuine raha sissekandmine on jäänud aga soiku. Olen küll kandud nendesse ebaregulaarselt mingeid summasid, niiet midagi ikkagi toimub. Bondoras keerleb praegu umbes pooltuhat eurot, Mintoses umbes poole vähem. Passiivset rahavoogu tuleb sellel aastal sealt umbes 10 eurot kuus, Bondorast 8 ja Mintosest 2. Tõtt-öelda mind natuke nörritas see, et Bondora muutis oma süsteemi nii, et ise laene enam valida ei saa ja järelturul on enamuses saadaval vaid kahtlase väärtuse ja ulmelise intressiga laenud. Võibolla on see ka põhjuseks, miks ma Bondora vastu nii kuuma huvi enam ei tunne, kui enne.

Mintoses proovisin ära ka nende uue pakutava võimaluse anda laenu teises valuutas. Pisuke teenustasu valuuta vahetusel küll oli, aga mulle tundub, et minu valitud Gruusia valuutalaenudel on tsipake kõrgem intress. Eks näis, mis saab.

Üldiselt võin aga julgelt öelda, et minu unistused ja plaanid on kõvasti suuremad, kui mul on ressursse neid ellu viia. Üldiselt taban ma end liigagi tihti unistamast teemadel “kui mul oleks miljon, siis…”. Aga unistada võib igaüks täpselt nii palju kui tahab, peaasi, et väiksema tulemuse saavutamisel, kui planeeritud, ennast liialt masendusse ei kukuta. Ja esmatähtis on alustada (hea, kui on, millega alustada muidugi). Selle mõtte valguses (hoides sääste Bondorasse ja Mintosesse kandmast) astusin oma rahakasvatamise karjääris üsna suuure (enda arvates muidugi) sammu ja ostsin oma esimesed aktsiad. Selleks puhuks juba ammuilma avatud LHV kontole potsatas 50 Tallinna Kaubamaja ja 325 PRFoodsi aktsiat. Dividendiaktsiad. Loodan, et sellest sammust tõuseb tulu ja viib mu lähemale minu esmasele eesmärgile: saavutada passiivne sissetulek, mis katab minu ja mu pere elamiskulud kenasti ära. 🙂

Maikuu kokkuvõte ja tükike juunitki

Tere. Leidsin ka mahti siia mõned read kribada. Viimasel ajal on tööga kiired ajad ja kuidagi ei leia jõudu mõnel õhtupoolikul ennast kokku võtta. Üldiselt on läinud kehvemalt, kui lootsin. Maikuus näitas Bondora Cashflow oodatavaks intressiks 12 senti, mida kahjuks ei tulnudki. Kuna alustasin ju aprillis, siis polegi midagi imestada, et üks planeeritud makse maikusse langes. Suurem osa portfellist peaks oma makse alustama juunis.

Praeguseks (juuni keskpaik) on makseid juba tulnud, sain isegi saadud raha eest ühe 5-eurose laenu välja anda. Kahjuks on mõni laen oma rohelise staatuse vahetanud oranžika vastu, ei teagi kohe, mismoodi neid kohtlema peaks? Andke nõu! Kokku on mu Bondora portfellis 44 laenu, millest 6 on maksmisega hilinenud.

Mintosest pole midagi rääkida, seal on seis sama, mis enne.

Mintos ja Georgia kiirlaenud

Tervist. Olen oma ähvarduse teoks teinud ja eile kandsin Mintose kontole natuke raha. Peab ütlema, et alguses oli raske aru saada, mismoodi isepakkujat sättida. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem- leidsin Sander Otsa blogi “Raha teeb raha” postituse. Soovitan soojalt kõigil seda lugeda, kes on Mintosega jänni jäänud. Sander on kõik ilusasti välja kirjutanud ja selgitanud. Minupoolne kiitus!

Mis tööd mu raha siis tegema hakkas? Põhiliselt läksid kõik Gruusiasse (või Georgiasse ikka), ühekuuliste laenudena. Ootan põnevusega tagasimakseid, sest Bondoras nii lühikese tähtajaga laene ei ole. Elame-näeme.